Shinoukville

Suure ehmatusega avastasin täna hommikul, et mu blogi kallal on käinud häkkerid!!! Jaga veel teistega paroole...

Olude sunnil viibime endiselt Kambodža Kuningriigis. Seoses siin möllavate troopiliste tormidega ei saa me veel koduteed alustada ja viibime tormivangis. Internetti ei ole, ka Eestist saadetud sms-id ei jõua kohale. Õnneks on hotell varunud piisavalt toitu ning nälga me ei jää. 

Kui millalgi oli jutuks, et Malaisia on korrumpeerunud riik, siis Kambodža on selles edetabelis vist lausa 4. kohal. See tähendab, et ausad ametnikud saavad kuus 30 usd palka, aga nende rahvusautoks on Lexus. Hotelliteenindajad saavad kordades kõrgemat tulu ja elavad ära 90 - 150 usd kuus. Täitsa põnev on mõelda, kuhu see riik omadega välja jõuab. Palju panustatakse turismile, ehitatakse hotelle ja lubatakse ka välismaalastel äri ajada. Kuid kui kõik seni veel ilusad rannad sita sisse upuvad, ei ole siin varsti just paljut järel. 

Mida siin teha. Et meil järjekordselt plaane ei olnud, võtsime päeva korraga. Rentisime rollerid 6 usd päev ja vurasime nendega ringi. Et ise olen harjunud sõitma külgkorviga motikaga, ei osanud oodata, et see kaherattaline nii kergel ümber kukub. Õnneks teised on osanud õppida võõrastest vigadest. Shinoukville`s peaks olema riigi ainus sadam, mis tundub küll väga pisike olevat. Ümberringi on palju ilusaid randasid, ülimas vaesuses olevaid külasid ja prügi. Samas ka neis külades on inimesed rõõmsa näoga, eriti lapsed naeratavad ja ütlevad "hello". 

Eks need, kes käinud Vietnamis või Laoses, teavad millest on juttu. Paljud meie hotellikaaslased viibivad siin 1-2 kuud, vahepeal rändavad ringi ja siis taas tagasi. 

Lisaks rollerdamisele käisid mu reisikaaslased päevasel paadituuril paarile saarele koos kalapüügi ja snorgeldamisega. Kohalik turg on omaette vaatamisväärsus, eriti selle "toiduosakond". Samas sõime eile sealtsamast ostetud lihast tehtud šašlõkki ja see oli imehea. Lihtsalt turul avanev vaatepilt viib mõneks ajaks isu. 

Pisut pidasime ka pidu. See tähendab tavaliselt ämbritega kokteilide joomist. Ämber on ca 1l ja maksab 2 - 7 usd. Hunnik kõrsi sisse ja ringile. 

Siis kinos käisime. See oli üks lahedamaid elamusi. Seal võib kõike teha ja seal on väga mugav olla. Suured korvtoolid, laialt ruumi. Iseteenindav külmkapp ka. Vahel pidi probleem selles olema, et seal on väga roheline. 

Mis edasi...Täna sõidame seitsmekesi ( Ants ja Inessa liitusid ) ööbussiga Siem Riep`i. Hommikuks kohal ja siis hakkame isukalt ammutama kohaliku ajalugu ja kultuuri.

Täna on ilm jahedapoolne, vast 30 c tuleb ära :) 

 

PALJU ÕNNE ANMAR!!

www.youtube.com/watch?v=wFh-rX_Sfhs
Oh inglipoisid, ütelge,
kui vanaks saab me Anmarike.
"Lollid," vastab inglikoor,
"ta ju meil on igavesti noor!"
Kristel, Piret, Kris ja Kevin

Kambodza kaameras II

Romet koos kohaliku vanaemaga tema magamistoas


Rannake, kus valged liivad laulavad


Ühes rannas avastasime supermodelli Euroopast!
Olete mõne Vogue kaanel trehvanud?


Hin Hao ja tema lemmiklelu


Jäätmekäitlusjaam

Kambodza kaameras

Kohalik Statoil


Kelli koos oma lapsega kohalikus kodus


Kambodza kodu


Jaanus koolimajas


Eestlased õppige, 9-kohaline buss mahutab vajadusel ka 40.
Piletihinnad alla!

No rules

Meie viimane õhtu Gold Coast`il möödus väsitavalt, sest Margel ja Kätlinil ei tulnud und :). Aga sellegipoolest ootasid meid hommikul kell 6 nende valmistatud juustusaiad koos kohviga. Kodune tunne kohe...

Hüvastijätt ja taaskordne lennujaam. Seekord 8t 20min ja Malaisia tervitab taas. Vaid üheks ööks ja pooleks päevaks. Selle aja jooksul jõudsid meiega ühineda uued reisiseltsilised Tallinnast - Jaanus, Kelli ja Anne-Ly. Ütlesime adios Harrile, kes kindlasti on kurb, et Kambodza tema reisiplaani seekord ei mahtunud. Business, mis muud. Ja Eedu alustas samuti koduteed.

Vähem, kui paari tunniga jõudsime Phnom Penh`i, Kambodza pealinna. Meil oli vastas kohalik Bob, kes pidi sõidutama meid Shinoukville, linnakesse mere ääres, kus ootas Beach-Road hotell. Koos ca 20 kaasmaalasega, kes seal lühemat või pikemat aega veetnud oli.

Mul ei tule ette, kes selle võrdluse "country, where is no rules", ütles, kuid õigus tal igatahes oli. Et reegleid ei ole, panin rolleriga matsu ja veedan ülejäänud puhkuse rahulikult. Ausalt öeldes on ju päikesest, soojast mereveest, ujumisest, õllest ja kõigest muust juba kopp ees ka :). Mis teised toredat teevad, annan varsti teada.

Pildimasinast

Bondi Beach Sidney`s


Romet Flemington`i horse race`l


Mr Big unistuste rannal


Sidney akvaarium


Sidney city 130 m kõrguselt

Gold Coast

Tervitused kodukanti!
Aeg möödub uskumatult kiiresti. Ja taas tuleb kirjutamiseks viia end ajas tagasi, sest meie tegelik asukoht on juba Kambodzas. Aga siis sealt kuhu jäime.
Meie taaskordne len maandus Gold Coast`i lennujaamas. Seekord otsustasime vältida city`t ja võtsime motelli Mermaid Beach`il. Linna ca 5 km, aga ümberringi keeb elu sellegipoolest. Kohalejõudmisel üllatas sms kahelt tuttavalt Eesti tüdrukult, kes juba mõnda aega Austraalias elanud ja töötanud. Samal päeval saabusid nemad taaskordselt tööotsalt Brisbane, mis jäi meist ca 100 km kaugusele. Leppisime kokku, et järgmisel päeval nopime nad autole ja sõidame pisut sisemaa suunas.

Enne kui selleni jõudsime, käisime muidugi rannas, kus nii kaugele kui silm ulatub, laiub valge liiv ja vahused murdlained. Ujuma võib minna vaid teatud tähistatud kohtades. Kohalikud käivad ookeanis hämmastavalt vähe, ma ei tea kas põhjuseks haid vms. Rometil õnnestus ühe meduusiga kohtudes end kõrvetada.

Sõit Brisbane läks igavalt mööda laia kiirteed. Marge ja Kätlin autosse ja suund sisemaale Harrisville suunas. Selle koha valisime lihtsalt näppu kaardile pannes. Ja ei pidanud pettuma. Lihtne Aussie külake, kus kõrts, hotell ja viinamarjaistandused koos väikeste veinitegijatega. Ühte kasvandusse läksime ka, maitsesime veini ja viinamarju ning ajasime peremehega juttu. Ehe.

Peale Harrisville tahtsime proovida pisikest kaardil olevat teed Gold Coast`i suunas aga õnnestus sattuda hoopis tõsisesse dzunglisse mööda teid, kus vahepealne edasipääs oli õige kehva. Kuni kohani, kust edasi ei pääse. Veelgi ehedam. Just hääled. Neid edasi anda ei saa, peab ise kuulma.

Sidney

Taas üks lennutund ja oleme uues linnas. Selle Austraalia asja nimi on vist "citybreak". Iagatahes iseloomustab see meie liikumist kõige paremini. Et meil loomulikult ei olnud valmis vaadatud kohta, kus ööbida ja see selgus alles kohapeal. Hyde Park`i kõrval asuv Park Regis oli 45 korruseline hoone, mille katusel olevalt vaateplatvormilt avanes suurepärane vaade kogu linnale. Lahesopid, pilvelõhkujad ja saginat täis tänavad.

Enne siia jõudmist teadsime ooperimajast ja Akvaariumist vist pisut ka. Ehk mitte just palju. Aga isegi neis linnades rännates jätab üks ühtemoodi mulje, teine teistsuguse. Minule oli Sidney sümpaatsem Melbournist. Äkki aitas sellele kaasa Kebabi müüa hotellist üle tee Park Road`il või suuremate ringide tegemine.

Sidney on ümbritsetud lahtedest ja randadest. Kuulsaim neist on Bondi Beach ja sinna oli kindle plaan minna Harril. Ta vist vaatas nooruspõlves palju Baywatch`i :). Seks otstarveks valitud hop-on hop-off bussituur tundus parim võimalus. Lisaks ühele rannale said teha avara tiiru tervele linnale. Kindlasti on väga ilus ka Bondi rand, aga mitmed teised ei jää sugugi alla. Turistide puhul on pigem see tuntud nimi, mis neid sinna kohale toob.

Neid läänelikke suurlinnasid on kuidagi igav kirjeldada. Või on põhjsu ka vähestes kogemustes bloginduse alal. Ehk püüan endale võetud kohustust töita paremini sattudes kuskil kolkasse ja ammutades sealt rohkelt emotsioone, mida jagada.

Taaskordne plaan sõita kuhugi autoga ( seekord Gold Coast`i suunas ) läks luhta. Istume taas lennukisse. Pisut enam kui tund ja Austraalia üks kuumimaid rannaalasid on käeulatuses.
Kuulmiseni sealt. Ma ei tea kas mulle lihtsalt tundub või ongi nii, et jutt jääb aina lühemaks. Eedu ja Harri saavad varsti alustada oma koduteed, meil Rometiga on asja veel Aasiasse.

Welcome to Australia!

...ehk siis suurele maale saarekese pealt.
Olen mitmele kohalikule seletanud, et Welcome to Estonia on meie riigi slogan. Nad naeratavad mitte kui miskit ütleva näoga. Tõenäoliselt on viga mu aktsendis :).

Tasmaania vahet lendasime JetStar`iga. Soodne ja mugav. Pikad lennud Finnair`i ( KK-lennufirma - ehk kohvrikaotajad ) ja AirAsia`ga samuti. TigerAirways aitas meil liikuda Melbourne ja Sidney vahel. Viimane vist oli kõige soodsam hinnalt, aga maru palju lende tühistatakse.

Meie kõige esimene idee oli rentida Melbournis auto ja sellega mööda rannikut Brisbane välja liikuda. Tänu jutuajamistele kõrtsis, matsime selle mõtte maha. Nii sattuski meie teele hotell city`s ja järgmised lennupiletid Sidney suunas.

Linn nagu linn ikka, Helsinkis olete käinud ja ei meeldinud, ei ole mõtet ka siia tulla. No miskit on teisiti ikka, inimesed ja arhitektuur ehk ka kogu melu, mis suurlinnas keeb. Ühel kaunil päeval sattusime Flemington`i hobuste võiduajamisele. Maailmakuulus keskus, kus on rohkelt sära ja glamuuri. Omanike loozid, parimatest parimad hobused ja loomulikult rohkel lihtsurelikke, kes on võistlsut vaatama tulnud. Vana kombe koheselt on muidugi olemas kihlveokontorid, millest meiegi mööda ei läinud. Mängu pandud 10 aus tõi Harrile sisse 80 aus. Soome maksuamet, pöörake antud faktile tähelepanu!
Et sattusime sellesse suurlinna täpselt enne Melbourne Open`i algust, ei olnud sagmist väga palju. Aga see pisike tenniseturniir pidavat linna palju muutma. Hors race vist jäigi kõige enam meelde. Muidugi ka kängurufilee, mis asjaosalistele täitsa maitses. Seda serveerinud kelner oli üks vähestest, kes teadis kus ja mis on Eesti ning aimas isegi pealinna nime. Kohalikud võiksid geograafiatundmisele küll rohkem rõhku panna. Aga kui juba eurooplased oma naabreid ei tea, siis on seda palju tahta.

Lendame Sidney`sse...

Ajas rändamine

Head sõbrad!

Rõõm on lugeda teie kümneid pretensioonikaid kirjasid, et miks neid sissekandeid nii vähe on. Aga püüdke ka mõista, et teie olete -25C külmaga maal, kus te istute toas ja otsite tegevust TV või arvuti taga. Paraku on siin +35C, kuum liiv, vahused merelained ja õelad haid. Seega on äärmiselt raske jõuda järgmise postituseni, kuigi see on ausõna meeles. Palun kergemat karistust :).
Ja kuna oleme ise jõudnud oma viimasesse sihtkohta Gold Coast`i Austraalias, pean minema ajas tagasi sinna, kuhu eelmises postituses jäin. Ehk Bicheno - St Helens, Tasmaania.

Lõpetasime oma teist Tasmaania päeva Bicheno lähistel looduspargis. Territoorium piki rannikut, nagu väike loomaaed. Et see Tasmaania KURAT on nii üles haibitud ( sry lingvistiliste eksimuste pärast ), lihtsalt pidime seda nägema. Lootust looduses teda näha me ei heietanud. Ja Nature park oli koduks õige mitmele isendile. Üks pilt sest elukast sattus ka kõige esimesse postitusse. Muidu nunnu kutsika moodi välja paistev tont oskas õnneks näidata ka oma tõelist palet. Eedu pakkus heatahtlikult ühte rohuliblet, seda üle madala aia, mis meid eraldas. Ja kurat hüppas, tegi hirmsat häält ning näitas oma suurt, teravate kihvadega suud. Vedas, et vanal näpud alles jäid. Sellega seoses tuletage ka teie meelde, et välimus võib olla väga petlik!!! Panda magas, kängurud on juba nagu tavalised koduloomad ning linde näeb Tallinna loomaaias ka. Tiger snake oli ka armas. Romet võttis ühe ka koju kaasa. Austraalia õnneks toetab eksootiliste loomade eksport. Ehk Kristel, tehke kutsika kõrvale ruumi :)

Loomadest siis aitab. St Helens oli tavaline Tasmaania uinuv sadamaküla ( äkki linn ), kus inimesed sõbralikud, õlu kallis ja midagi suurt teha ei ole. Sõltub muidugi, kes mida otsib.

Kui keegi veel ei ole aru saanud, siis meie ei otsi midagi. Me ei tulnud kultuurireisile või rannapuhkusele. Tulime, et sattuda sinna, kuhu parasjagu juhtume. Nii ju sattusime ka Tasmaaniasse. Ok, Bob aitas Malaisias seda ka sihikindlamalt sisustada ja see oli seni üks parimaid elamusi. Ka teiste arvates.

Suurepärase avastusena leidsime St Helens`i motellis vaba wifi ( sealt sai ka blogi alguse ), eks keegi oli oma koduse ühenduse lahti unustanud. Äkki on ka jutuks olnud, et muidu ca 20 aud päevas maksta on tavaline. Ehk sõbrad, nautige Eesti IT arengut, siin on see kohati kallis luksuskaup, mitte loomulikult eksisteeriv teenus.

Õhtutest ei olegi veel eriti juttu olnud. Need mööduvad kiirelt, läheme väga vara magama ja õlut / veini oleme vaid korra proovinud. Kõik on ca 9 kg alla võtnud ( va Romet ) ja Harrile pakuti baaris vanuseks just 36. Ka St Helens`is ei olnud miskit teisiti. Pimedaks läheb vara ja kolama ei ole kuskile minna...

Viimane päev Tasmaanias viis meid Launceston`i, mis tundus olevat pealinnast suurem. Meie roolimehed, Eedu ja Harri, on suutnud selles imelikus liikluses üsna hästi hakkama saada, va et suunatulede asemel hakkvad tööle kojamehed, vale käik läheb sisse või keeratakse vastutulevasse sõiduritta. Igaks juhuks võtsime ekstra kindlustuse.

Kuid kokkuvõtteks. Nii kaugele kodust ei olnud meist neljast tõesti keegi kunagi sattunud. Tõenäoliselt ei satu ka, kui just ei ole väga head põhjust ja paraku seda põhjust teame vaid meie. :). Samas, kui tahad saada pilti tervest Tasmaaniast, varu julgelt 10 päeva aega, võta rahakott puuga kaasa ja rända. Üks võimalus ( mis kohapeal on väga levinud ), on rentida 4wd maastur koos off-road matkahaagisega ja elada selles stiilis. Hotellid on vaid suuremates linnades. Samas, motelle jagub kõikjale. Meie kogemuse järgi ca 100 aud öö kahele. Mulle jäi kõige rohkem meelde Wineglass Bay uskumatult kaunid vaated ja Devil, kes mõne mehe mõne jupi võrra lühemaks tahtis teha.

Kirjutamiseni

Fotosid Tasmaaniast

Bicheno kämping


Tasmaania idarannik


Tasmaania idarannik II


Ürgmees


Wineglass Bay

Fotosid Malaisiast

Malai tüdruk emaga tööl coco rice tegemas


Kohalik valge banaanikaupmees


Harri ja matseetemees


Deep in the jungle


Coco rice küpsetamine

Tasmaania II

Tervitused taas kõigile, kes oma uudishimu taltsutada ei suuda ja tahavad teada, mida inimesed puhkusel teevad :)

Jõudsin oma jutuga vist sinna, kui alustame teed Hobart`ist idarannikule. Et ostetud sai ka tagasipilet Melbourne, peame Launceston`is olema 15.01. lõunaks. Taas neli päeva, mis mööduvad väga kiiresti. Tasmaania on ca 360 x 300 km pindalaga. Meie teekonnaks kujunes ca 300 km, liikudes mööda käänulist rannaäärt.

Bicheno, väike rannaküla, oli meie esimeseks ööbimiskohaks idarannikul. Ca poolel teel sinna avanesid esimesed imekaunid vaated lahtedele ja laguunidele. Samas, pikka peatust ei teinud, sest järgmisel päeval tahtsime tulla tagasi Freycinet National Park`i. Bicheno`s ootas meid majutus põhimõtteliselt kämpingus. Samas, elutuba köögiga ja veel kaks tuba 200 AUD eest polnudki paha.

Et õues langeb temp öösel ca 10 c peale, siis randa päevitama ja ujuma minna ei saanud. Kämpa peremees soovitas meil küll randa õhtul minna, aga hoopiski pigviine vaatama. Peale 9 pidid nad randa magama tulema. Et meil ei olnud ettekujutust, kust täpselt neid leida, siis peale Rometi neid keegi ei näinudki. Tal õnnestus pingviinid ka videosse saada. Olid sellised pisikesed mänguauto suurused mustad tegelased.

Probleem on Tasmaanias wifi`ga. See oli ka üks põhjus, miks blogi sissekanded hiljem tulevad. Järgmises sissekandes rahvuspargist, Tasmaania kuradist ja St Helens`i jõudmisest.

Tasmaania I

Sellele Austraaliale kuuluvale saarele tekkis mõte lennata viimasel päeval KL-s olles. Kui juba nii kaugele tulla, siis miks mitte. Aga esiteks oli vaja jõuda Melbourne.

Sinna me läbi pisikeste takistuste ka jõudsime. Nimelt, tehes check in`i KL lennujaamas, vaatas Air Asia teenindaja meile nõutult otsa ja ütles sorry, teil ei ole viisat. Edasi ei pääse. Õnneks oli see just see lend kus saime premium piletid ja ci-s ei olnud järjekorda. Lennuni oli aega ca 2 t. See viisa asi tuli kuidagi ootamatult. Teadsin, et töötamiseks peab see olemas olema, kuid ikkagi muidu ka. Netikeoskis logisime ahvikiirusel Austraalia saatkonna kodulehele sisse ja selgus, et nö turistiviisa võib võtta aega kuni 2 nädalat. Seda aega meil ei olnud. Igaks juhuks tegime need ära ja täpselt 3 min enne chech in`i sulgemist saime sealt oma elektroonilise loaga läbi. Vedas, kohe väga vedas. Aga olgem ausad, päev algas ka hästi, sest saime kätte oma Finnairi poolt kaotatud kohvrid! Ehk 11.01.2010 oli "lucky day".

Lend möödus rahulikult, ainult turbulentsi esines rohkelt. Tänaseks oskan öelda, et selleta ei ole möödunud ühtegi Austraalia ümbruses olnud sõitu.
Suur oli meie imestus, kui Melbourne lennujaama tollitädi meid vaatas ja küsis, mis me sinna Tasmaaniasse otsime. Et täitsa mõtetu koht. Ei tahtnud teda mitte uskuda...

Tasmaania pealinna, milleks on Hobart, jõudsime õhtul 7. Vastu võttis tugev tuul ja madal temperatuur. Soojast Malaisiast tulles oli ikka jahe olla. Hotell kesklinnas, õhtusöök Salamacas. Siis saime aru, et jõudisme maale, mis on oma hindadelt väga kallis. Esimene õhtusöögiarve neljale oli ca 2500 eek ja palju me just ei söönud. Ja seda vaid lihtsas pubis...

Et Hobart ei tundunud sel hetkel väga ahvatlev koht - külm, kivine ja kõle, panime paika plaani, et rendime järgmisel päeval auto ja liigume mööda idarannikut ülepoole. Muidu võime peatselt Soome meediast lugeda, et soomlane külmus Tasmaanias ära ;).

Peale hommikusööki Budget`ist võetud Nissan Tiida on seest uskumatult mahukas. 4 suurt meest ja 5 kohvrit + käsipagas mahtus kenasti ära. Paras kits sõites, aga idaranniku kitsastel teedel mugavalt pisike. Enne Hobart`ist lahkudes saime paika ka oma järgmised öömajad. Kuna on suvi ehk kõrghooaeg, on enamus majutust välja müüdud. Teekonnast juba järgmine kord. Kuigi ka see on tõenäoliselt varsti. Melbourne`s hotellis olles üritan tegemata tööd tagasi teha :).

Kuala Lumpur

2 ööd veetsime ka Kuala Lumpuris, linnatuuriks jäi vaid üks päev ja ka see oli väga vihmane. Kuningaloss on vaatamiseks vaid aia tagant. Kuigi 41 ministeeriumit ja 222 parlamendiliiget teevad oma tööd ja võtavad tublisti altkäemaksu, on ülemvõim kuningal. Kuningaks saamine on omaette jutt. Malaisias on 13 piirkonda, millest 9 valitseb sultan. Sultanid saavad kuningaks kordamööda iga 5 aasta järel. Et kuninglik liin saaks jätkuda, peab sultan oma esimese naisega saama poja. Kes siis omakorda saab ühel hetkel sultaniks ja ka 5 aastaks kuningaks. Teisi naisi võib ka vahetada, esimest mitte. Ja muidugi ei või neid olla rohkem kui 4.

Väga põnev ja moodsate tehniliste lahendustega on rahvusmuuseum. Vaid 2 myr pileti eest ja huvitavad ekspositsioonid ootavad külastamist. Eelajaloost kuni tänapäevani.

Aasia suurima avatud linnupargi kõrval asub liblikate keskus. Neist kumbagi me sisse ei jõudnud, taas põhjuseks aeg. Terve selle kuu oleks võinud muretult mööda saata ka vaid Malaisias olles, igav seal ei hakka. Igatahes soovitame soojalt. Ja kui olete minemas mitmekesi, küsige Bob`i numbrit. Ka temas ei pea pettuma...

Veel Malaisiast

Olime ju seal kokku 6 päeva ning kõik need oli Bob ka sisustanud. Asi mida kahjuks ei tea, on kaardilt vaadates meie asukohad. Liikusime kuni 200 km KL ümbruses, jõudes vahepeal ka mereni.

Kui keegi juhtub Eestis lubadest ilma jääma, saab siit kenasti uued hankida. Korruptsioon on riigis meeletult suur ja raha eest saad pea kõike. Ka trahvid on imeväikesed. Kui kiirus on lubatust üle +40, on trahv u 50 myr, sellest enam 100 myr.
Palju on vaesust ja räpasust, nö dzunglikülade originaalmajad on viletsamad, kui Eestis kole ja lagunenud koerakuut. Keskmine palk maal on ca 800 myr, paljudel ka poole madalam. Aga nagu hiinlased, söövad ka nemad pea kõike mis liigub ja nälga ei jää. Meeletult palju on õlipalmi istandusi, see on ka oluline ekspordiartikkel.

Huvitavaid teadmisis saime banaanidest. Pisikesest taimest valmis viljadeni läheb vaid 1,5 kuud. Iga taim kasvatab enda ümber 7 uut taime, mis siis istandustes ümber istutatkse. Ja nii aastaringselt. Kuid üle aasta ei ole kasulik banaaniistandust ühes kohas pidada, sest imeb maa nitraatidest tühjaks. Liskas banaanile lähevad käiku taime lehed. Söögikohtades taldriku kattena või hoopiski taldriku asemel.

Aga meie tegemistest. Bob viis meid taas ühte väikesesse külla, kus elas meie 4wd juht. Tal on prantslannast naine, kes juba 8 a samas metsas elab. Ja on rahul eluga eemal kärast ja mürast. Kohalikus poes, mis asus taas mingis kuuris ostsime Malaisia suitsu - 3 myr pakk ja pisikesi banaane, millele kohe hambad sisse lõime. Bob vaatas suurte silmadega pealt ja püüdis selgitada, et need on head vaid praetult. Meile käis nii ka. Uskumatult palju nalja valmistas nii Bob`ile kui teistele kohalikele, et meie selliseid pisikesi banaane osta ei saa. EL seadused ei luba ja see tundus neile tõeliselt tobe. Eks ta on ka, sest banaanisorte oli juba sealkandis 17.

Väga mõnus pärastlõunane amps on kuni u kella kolmeni pakutavad praetud banaanid. Eks neid tehakse koduski, kuid see on midagi muud. Jube hea teeäärne toiduelamus oli bambuses küspetatud coco rice. Kookospiimaga riis läheb torru banaanilehe sisse keeratult. Otsad kinni ja lõkke kõrvale püsti. Kolades vaid linnades, seda tõenäoliselt ei saa. Tahaks veel...

Üks meie kaugemaid sõite sisaldas raftingupäeva. Seda kogemust meil eelnevalt kellelgi ei olnud. Ca 7 km jõelõik, kus oli uskumatult põnev. Raskusastet mõjutab taas paljuski veeseis, mis sel päeval ei olnud väga kõrge. Kuid meile piisas. Kuivaks ei jäänud keegi ja paadis olime muidugi taas oma linnariietega :). Ja ka kingadega. Samas, kohalikud tegid sedasama ja me oma märjast olekust välja ei teinud ( tagasisõit veokakastis kuivatas ka pisut ). Paadi asemel lõpetasime teekonna bodyraftinguga, mis tähendas üksteise taha seismist, eesolevast päästevestist kinni haaramist ja kõik koos vette hüppamist. Raftingufotod peaks olema üleval korraldajate kodukal. Kui leian aadressi üles, lisan ka selle. Ise ei olegi veel neid näinud.

Hong Kong - Malaisia

Teadmata, millal taas siia kirjutama satub, jätkan parem kohe.
Lend Helsinki - Hong Kong möödus kenasti, va üllatus, et tänu toredatele Finnair`i pagasitöötajatele ei jõudnud kohale meie pagas. Aga nagu Annika arvas, mida vähem asju, seda vähem muresid :). Nii ka meil. Mõned tunnid hiljem jõudsime Kuala Lumpur`i , kus meid ootasid Harri ja Bob. Bob on üks lahe kohalik tegelane, kes meietaolistega tegeleb ja teenib nende pealt raskelt pappi. Oma Toyota Hiace bussi ja uskumatult põhjalike teadmistega nii Malaisiast, kui kogu maailmast võõrustas ta meid kogu seal oldud aja. Põhimõttel - sinna kuhu lähevad ta kliendid, läheb ka tema. B. ka pildil.

Et meil ei olnud muud peale passi, raha ja rõõmsa meele, siirdusime esialgu ostlema. Hambahari, suveriideid jne, ilma milleta oleks siiski keeruline. Sooja oli vaid 30 c ringis...
Ööbima siirdusime KL-st edasi kuhugi dzunglisse, enne jõudsime proovida veel õhtust puuviljanaudingut - duriani. Kes pole saanud, küsige kohalikust supermarketist, tasub ära :).

Maal ootasid meid öised dzunglihääled ja bangalo stiilis elamine, kus peatusime kaheks ööks.
Sealkandis suurt turiste ei kohanud, see oli ka meie üks soove, et olla pisut eraldatult. Esimene hommikusöök ( hind 6-le 30 myr, 1 myr = ca 3,5 eek ) ootas meid kohalikus söögikohas. Mõtlesin, kuidas seda nimetada, aga nime sellele ei oskagi anda. Mingi kuur, kus on ka lauad. Pr Kuznetsova Viljandi Veterinaarametist oleks igatahes minestanud väga pikaks ajaks. Ja folgil inspekteerimise asemel koliks kindlasti Malaisiasse. Aga kohv ( kopi kohalikus keeles ), ei tea millest tehtud ja mingis tainas tehtud muna täitsid kõhu.

Läksime dzunglimatkale, lisaks Bob`ile tuli kaasa matšeetemees, giid ja autojuht, kes meid oma 4 wd kastikaga alguspunkti viis. Ca 3 t matka jooksul olime oma värskelt ostetud linnariietes mõnusalt sopased. Toredad dzunglikaanid ründasid igal võinalikul moel, suuremaid elukaid ei kohanud :). Sigasid oli metsas palju ja muidugi oli abi ka matšeetemehest, kes liaane ja bambust eest raius.

Vahetult enne teele asumist pidi oma off-road oskusi näitama Romet, sest kohalikud sõitsid kastika savisest teest nii alla jõkke, et enam üles ei saanud. Loomulikult ei olnud temal sellega probleemi.

Elukaid palju ei kohanud, aga Malaisia loodus on väga lopsakas. Ja loomad, linnud ning maod oskavad end tõenäoliselt nii hästi peita, et me ei oska neid lihtsalt leida ja näha.
Meie retk lõppes mõnusa ujumisega dzunglijões, kus krokodille ei pidavat olema. Vähemalt ei näinud ühtegi. Jõgede veetase on äärmiselt kõikuv. Kui tuleb paduvihn ( mida oli pea iga päev ), siis mõne tunni pärast on jõed üleval. Veel seoses veega -Malaisia pidavat ca 70 % oma elektrienergiast saama hüdroelektrijaamade kaudu.

The beginning

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Ehk sellest, et neli sõpra - Romet, Eduard, Harri ja Anmar tahtsid enda jaoks avastada Austraaliat. Mõte tuli suvel 2009 ja u oktoobris olid piletid olemas. Mitte vaid Austraaliasse, aga ka rändamiseks mujal maailma avarustes, mis teele jäid.

Kui kätte jõudis 20. detsember, asus teele Harri, kes võttis aasta 2010 vastu Filipiinidel. 6.01. järgnesid talle rõõmsalt ka teised. Mis sai edasi, sellest juba pisut hiljem...:).
Tänu internetiühenduse puudumisele, paroolide kadumisele ja loomulikult pisikesele laiskusele sai blogi esimese sissekande alles täna, 14.01. 2010, mil me veedame mõnusalt aega Tasmaanias, St Helens`i külakeses.

Pildilt vaatab vastu Tasmanian Devil, kellega täna ühes pargis kokku saime.