Ajas rändamine

Head sõbrad!

Rõõm on lugeda teie kümneid pretensioonikaid kirjasid, et miks neid sissekandeid nii vähe on. Aga püüdke ka mõista, et teie olete -25C külmaga maal, kus te istute toas ja otsite tegevust TV või arvuti taga. Paraku on siin +35C, kuum liiv, vahused merelained ja õelad haid. Seega on äärmiselt raske jõuda järgmise postituseni, kuigi see on ausõna meeles. Palun kergemat karistust :).
Ja kuna oleme ise jõudnud oma viimasesse sihtkohta Gold Coast`i Austraalias, pean minema ajas tagasi sinna, kuhu eelmises postituses jäin. Ehk Bicheno - St Helens, Tasmaania.

Lõpetasime oma teist Tasmaania päeva Bicheno lähistel looduspargis. Territoorium piki rannikut, nagu väike loomaaed. Et see Tasmaania KURAT on nii üles haibitud ( sry lingvistiliste eksimuste pärast ), lihtsalt pidime seda nägema. Lootust looduses teda näha me ei heietanud. Ja Nature park oli koduks õige mitmele isendile. Üks pilt sest elukast sattus ka kõige esimesse postitusse. Muidu nunnu kutsika moodi välja paistev tont oskas õnneks näidata ka oma tõelist palet. Eedu pakkus heatahtlikult ühte rohuliblet, seda üle madala aia, mis meid eraldas. Ja kurat hüppas, tegi hirmsat häält ning näitas oma suurt, teravate kihvadega suud. Vedas, et vanal näpud alles jäid. Sellega seoses tuletage ka teie meelde, et välimus võib olla väga petlik!!! Panda magas, kängurud on juba nagu tavalised koduloomad ning linde näeb Tallinna loomaaias ka. Tiger snake oli ka armas. Romet võttis ühe ka koju kaasa. Austraalia õnneks toetab eksootiliste loomade eksport. Ehk Kristel, tehke kutsika kõrvale ruumi :)

Loomadest siis aitab. St Helens oli tavaline Tasmaania uinuv sadamaküla ( äkki linn ), kus inimesed sõbralikud, õlu kallis ja midagi suurt teha ei ole. Sõltub muidugi, kes mida otsib.

Kui keegi veel ei ole aru saanud, siis meie ei otsi midagi. Me ei tulnud kultuurireisile või rannapuhkusele. Tulime, et sattuda sinna, kuhu parasjagu juhtume. Nii ju sattusime ka Tasmaaniasse. Ok, Bob aitas Malaisias seda ka sihikindlamalt sisustada ja see oli seni üks parimaid elamusi. Ka teiste arvates.

Suurepärase avastusena leidsime St Helens`i motellis vaba wifi ( sealt sai ka blogi alguse ), eks keegi oli oma koduse ühenduse lahti unustanud. Äkki on ka jutuks olnud, et muidu ca 20 aud päevas maksta on tavaline. Ehk sõbrad, nautige Eesti IT arengut, siin on see kohati kallis luksuskaup, mitte loomulikult eksisteeriv teenus.

Õhtutest ei olegi veel eriti juttu olnud. Need mööduvad kiirelt, läheme väga vara magama ja õlut / veini oleme vaid korra proovinud. Kõik on ca 9 kg alla võtnud ( va Romet ) ja Harrile pakuti baaris vanuseks just 36. Ka St Helens`is ei olnud miskit teisiti. Pimedaks läheb vara ja kolama ei ole kuskile minna...

Viimane päev Tasmaanias viis meid Launceston`i, mis tundus olevat pealinnast suurem. Meie roolimehed, Eedu ja Harri, on suutnud selles imelikus liikluses üsna hästi hakkama saada, va et suunatulede asemel hakkvad tööle kojamehed, vale käik läheb sisse või keeratakse vastutulevasse sõiduritta. Igaks juhuks võtsime ekstra kindlustuse.

Kuid kokkuvõtteks. Nii kaugele kodust ei olnud meist neljast tõesti keegi kunagi sattunud. Tõenäoliselt ei satu ka, kui just ei ole väga head põhjust ja paraku seda põhjust teame vaid meie. :). Samas, kui tahad saada pilti tervest Tasmaaniast, varu julgelt 10 päeva aega, võta rahakott puuga kaasa ja rända. Üks võimalus ( mis kohapeal on väga levinud ), on rentida 4wd maastur koos off-road matkahaagisega ja elada selles stiilis. Hotellid on vaid suuremates linnades. Samas, motelle jagub kõikjale. Meie kogemuse järgi ca 100 aud öö kahele. Mulle jäi kõige rohkem meelde Wineglass Bay uskumatult kaunid vaated ja Devil, kes mõne mehe mõne jupi võrra lühemaks tahtis teha.

Kirjutamiseni