Veel Malaisiast

Olime ju seal kokku 6 päeva ning kõik need oli Bob ka sisustanud. Asi mida kahjuks ei tea, on kaardilt vaadates meie asukohad. Liikusime kuni 200 km KL ümbruses, jõudes vahepeal ka mereni.

Kui keegi juhtub Eestis lubadest ilma jääma, saab siit kenasti uued hankida. Korruptsioon on riigis meeletult suur ja raha eest saad pea kõike. Ka trahvid on imeväikesed. Kui kiirus on lubatust üle +40, on trahv u 50 myr, sellest enam 100 myr.
Palju on vaesust ja räpasust, nö dzunglikülade originaalmajad on viletsamad, kui Eestis kole ja lagunenud koerakuut. Keskmine palk maal on ca 800 myr, paljudel ka poole madalam. Aga nagu hiinlased, söövad ka nemad pea kõike mis liigub ja nälga ei jää. Meeletult palju on õlipalmi istandusi, see on ka oluline ekspordiartikkel.

Huvitavaid teadmisis saime banaanidest. Pisikesest taimest valmis viljadeni läheb vaid 1,5 kuud. Iga taim kasvatab enda ümber 7 uut taime, mis siis istandustes ümber istutatkse. Ja nii aastaringselt. Kuid üle aasta ei ole kasulik banaaniistandust ühes kohas pidada, sest imeb maa nitraatidest tühjaks. Liskas banaanile lähevad käiku taime lehed. Söögikohtades taldriku kattena või hoopiski taldriku asemel.

Aga meie tegemistest. Bob viis meid taas ühte väikesesse külla, kus elas meie 4wd juht. Tal on prantslannast naine, kes juba 8 a samas metsas elab. Ja on rahul eluga eemal kärast ja mürast. Kohalikus poes, mis asus taas mingis kuuris ostsime Malaisia suitsu - 3 myr pakk ja pisikesi banaane, millele kohe hambad sisse lõime. Bob vaatas suurte silmadega pealt ja püüdis selgitada, et need on head vaid praetult. Meile käis nii ka. Uskumatult palju nalja valmistas nii Bob`ile kui teistele kohalikele, et meie selliseid pisikesi banaane osta ei saa. EL seadused ei luba ja see tundus neile tõeliselt tobe. Eks ta on ka, sest banaanisorte oli juba sealkandis 17.

Väga mõnus pärastlõunane amps on kuni u kella kolmeni pakutavad praetud banaanid. Eks neid tehakse koduski, kuid see on midagi muud. Jube hea teeäärne toiduelamus oli bambuses küspetatud coco rice. Kookospiimaga riis läheb torru banaanilehe sisse keeratult. Otsad kinni ja lõkke kõrvale püsti. Kolades vaid linnades, seda tõenäoliselt ei saa. Tahaks veel...

Üks meie kaugemaid sõite sisaldas raftingupäeva. Seda kogemust meil eelnevalt kellelgi ei olnud. Ca 7 km jõelõik, kus oli uskumatult põnev. Raskusastet mõjutab taas paljuski veeseis, mis sel päeval ei olnud väga kõrge. Kuid meile piisas. Kuivaks ei jäänud keegi ja paadis olime muidugi taas oma linnariietega :). Ja ka kingadega. Samas, kohalikud tegid sedasama ja me oma märjast olekust välja ei teinud ( tagasisõit veokakastis kuivatas ka pisut ). Paadi asemel lõpetasime teekonna bodyraftinguga, mis tähendas üksteise taha seismist, eesolevast päästevestist kinni haaramist ja kõik koos vette hüppamist. Raftingufotod peaks olema üleval korraldajate kodukal. Kui leian aadressi üles, lisan ka selle. Ise ei olegi veel neid näinud.